Sisekujunduse eksperdid trendidest, uusarendustest, lemmikloomadest, kunstist
Kaanon Kinnisvara tegi pikaaegsete sisekujundajate Miina Kraavi (Omaruum OÜ) ja Ulvi Raudsikuga (Eluviis OÜ) seekord muu hulgas juttu sisustuse trendidest, eelarvestamisest, Eesti kaupluste valikust, kunsti olulisusest ja lemmikloomade mõjust. Head lugemist!
Sisekujundamine on protsess, mis paneb väga paljudel silmad särama. Seetõttu otsustasime luua väikese sarja, kus räägime oma valdkonna ekspertidega erinevatest sisekujundusega seotud teemadest. Kõnealune lugu on sarja kolmas. Tutvu sarja eelmiste lugudega:
Kui palju arvestate kliendi ettepanekutega? Kui soov tundub teile absurdne, siis kas ja kuidas proovite klienti ümber veenda?
Miina: Üldiselt on nii, et pilt ütleb ikkagi rohkem kui tuhat sõna. Kui aeg ja eelarve vähegi võimaldavad, siis tihtipeale joonistan läbi nii kliendi kui ka enda erinevad variandid. 3D pilt on see, mis siinkohal aitab.
Ulvi: Mul on olnud huvitav kokkupuude objektil, kus öeldi, et soov on saada viilkatuse alla WC, lisati, et seda hakkab kasutama väikesekasvuline perenaine, pane aga julgelt pott julgelt kaldpinna alla. Tegin küll selgitavad joonised, millel mees seisis poti ees, mehe pikkus peal ja hoiatasin, et väimees seda küll korralikult kasutada ei saa. Öeldi aga vastu, et on tarbetu mure, väimees ei hakka seda ruumi iialgi kasutama. Aga kui vannituba valmis sai ja tütre mees hakkas potti kasutama, sadas kogu nördimus minu kaela. Tellija väitis, et ta vaatas küll jooniseid, aga ei saanud millestki aru. Kui puudub tellijapoolne usaldus ja soov kuulata, siis ei aita ka visualiseeringud. Kui nüüd soovib mõni klient jäärapäiselt mittetöötavat asja, siis pigem lõpetan asja enne töösse minekut ära. Ei ole nii suurt tööpuudust, et peab igasugusele rumalusele alla kirjutama.
See oli funktsionaalsuse probleem, aga kui asi on teie arvates lihtsalt kole?
M: Ei olegi sellist kokkupuudet väga olnud, reeglina klient usaldab. Pannes materjalid ja värvid kõrvuti, tajutakse üldiselt värvierisused ära ja saadakse aru, mis sobib ning mis mitte.
Kui palju on neid kliente, kes ütlevad, et sina oled sisekujundaja, tead asju paremini ja mina ei sekku? Kui palju on aga jäärapäised, kelle arvates klient on ikka kuningas?
M: Enamik jäävad kahevahele. Mõned üksikud korrad tuleb inimesega rohkem rääkida ja selgitada. Et kui paneme X asja sinna, siis juhtub nii. Vahel ei ole inimene ise ka päris veendunud, mida ta funktsionaalses mõttes saada soovib.
U: Keeruline on siis, kui soovitakse multifunktsionaalseid ruume. Näiteks tegime väga kena grillimaja ja klient tahtis sinna juurde lisada ülipalju funktsioone. Aga lõpuks tuli kliendil tõdeda, et sisekujundaja/-arhitekt ei ole juurdelõikaja. Kui sul on ikka ruutmeetrid ees, siis saad sinna mahutada piiratud koguse funktsioone.
M: Vahel tuleb klient, kes ütleb, et ma ei taha näha ühtegi tapeeti ja tahan kõik põrandad katta kiviga. Ja siis hakkad teda veenma … Kui kenasti ära põhjendad, miks mingi valik on parem, siis inimene mõtleb natuke ja üldjuhul lõpuks mõistab.
U: Meie ülesanne on rääkida ka väga palju arhitektuurist ja panna inimest märkama konkreetset hoonet arhitektuurisõbraliku pilguga. Rääkida näiteks, et funk ei ole ajaloolises majas ikkagi väga orgaaniline lahendus ja vastupidi. Teinekord on vaja lihtsalt väga väikest tõuget ja tähelepanu suunamist, et asjad läheks jonksu.
Mis on selle hooaja trendid sisustuses?
M: Sisekujunduses on hooaeg ikka vähemalt neli või viis aastat pikk. Igal juhul värvid, mis vahepeal olid täiesti kadunud, hakkavad interjööri vaikselt tagasi tulema.
Siiski on selline üldistamine väga keeruline, iga vara on tunnetuslik. Trend võrdub ikkagi isikupäraga.
U: Interjööri luues tuleb aru saada sisse koliva inimese ootustest ruumide funktsionaalsusele ja atmosfäärile, proovida aru saada, mis on tema loomusele omane. Ja siis luua keskkond tema moodi, et ta tunneks seal end võimalikult hästi. Need valikud on trendivälised.
Ideaal on see, kui külas käivad tuttavad ütlevad, et kodu on täpselt sinu nägu. Eesmärk on üles leida puutekohad, mis hakkavad ümbrusega harmooniliselt koos kõlama.
M: Keraamilise plaadi formaadi järgi saab aga enam-vähem aru, millal on maja ehitatud. Trendid kajastuvadki ehk kõige rohkem san. ruumide viimistluses.
Kuidas sünnib sisekujundaja ja kliendi vahel eelarve?
M: Eelarve koostamine ei ole nii, et lihtsalt vaatad, mõtled natuke ja kirjutad. Eestis ei ole levinud, et sisearhitekt koostab ise eelarve. Aga eelarve aitaks meie tööle küll korralikult kaasa. Siis jäävad ära just eratellijate kõikvõimalikud impulssostud keset viimistlustöid. Usun, et 10 aasta pärast võib kujuneda normiks, et eelarvet hakatakse pidama sisearhitektuurse projekti normaalseks osaks.
U: Klient tihti häbeneb rahast rääkimist. Ma saan aru, et see ei ole väga kunstiline lähenemine, aga selleks, et hoida ära igasuguseid pettumisi, on ikkagi vaja teha Exceli tabel. On vaja täpselt aru saada, kui suur on rahaline võimekus ning mida tuleb erinevate teemade planeerimisel arvestada.
Miks on nii paljud uusarendused Eestis seest sarnased?
U: Sest mingid lahendused on optimaalsemad kui teised. Arendaja vaatab, et ta saaks võimalikult optimaalse eelarvega võimalikult hästi müüdava lahenduse. Saan arendajast väga hästi aru. Tal on võetud arendustele laenud peale, huvi on objekt võimalikult kiiresti maha müüa, meeldida võimalikult laiale ostjateringile ja teha kõiki asju võimalikult väikse energiakuluga.
Asi hakkab pihta arhitektuursest projektist. Arhitektil on lepinguga määratud konkreetse projekti tegemiseks teatud aeg. Kuna elutempo on kiire, siis ka arenduste arhitektuurne kompositsioon on valdavalt kiiruga tehtud. Arhitekt on inimene, tal on ka teised tööd, ta võib-olla ei saa pühenduda sellele konkreetsele objektile ega pigistada endast ja sellest projektist viimast välja.
M: Näiteks oli üks arhitekt, kellega tegime kunagi koostööd. Norisime siis natuke ta kallal, et miks nii igava maja tegid? „No aga aega oli vähe, tellija ei maksnud väga – et mis ma ikka punnitan veri ninast välja?“ ütles ta.
Surve on igalt poolt päris suur, seda nii arendajale kui ka arhitektile. Ilmselt on asjakohane ka riskijulguse teema: tehakse asju, mis on kindla peale minekud. Selleks, et tabada keskmist tarbijat, tuleb luua keskmine asi. Mida neutraalsem lahendus on, seda lihtsam on vara hallata ja ka edasi rentida. Siis ongi kindla peale minek ning korterid rabatakse juba plaani järgi ära.
U: Sageli on kliendid ka konservatiivsed. Tuleb klient ja ütleb arhitektile, et näed, tahan maja. Ja siis arhitekt teeb kliendile paar toorikulikku eskiisi ja sõnab, et ma teeksin nii. Kliendid pelgavad eristuda ning matavad juba eos natuke julgema idee maha.
M: Veel: tihtipeale ei raatsita nende rendihõnguliste uusarenduste tarbeks sisearhitekti/-kujundajat võtta. Sisekujunduse kohapealt investeeritakse rohkem pindade puhul, mis asuvad väga kallil ehitusalal: kesklinn, erilised mereäärsed korterid, looduskaunid kohad.
U: Kui tegu on suure keskklassi arendusega, siis arvatakse, et sisekujundusse investeerimine ei tasu ära. Kuigi peab tunnistama, et Tallinnasse on viimasel ajal kerkinud küll väga ilusaid arendusi, kus saadakse mõnevõrra rohkem aru, et maitsekalt ja lõpuni kujundatud pinnad on ka hoopis teises hinnaklassis.
Kui oluline ikkagi on kaasata (hea) sisearhitekt?
U: On inimesi, kes arvavad, et nad on ise pädevad arhitektid. Et teen ise projekti ning arhitekti võtan ainult selleks, et ta vormistaks minu töö ära.
M: Meile tuleb ka vahest päringuid, kus inimene on ise koleduse kokku joonistanud. Paigutatakse 300–400 tuhat eurot maja peale, aga arhitekti ei raatsita kaasata. Sellest ei saa aru, tegu on üleüldise kultuurikihi küsimusega.
Kas Eestis olevate kaupluste valik on nii teie töö kui ka üleüldisemalt maitseka sisekujundusliku lahenduse saamiseks piisav?
U: Üldjoontes küll. Eesti kaupluste sortiment on meil ikka üsna selge, kuna peame siin igapäevaselt valikuid tegema. Ehk et kui soovida midagi erilisemat (efektsed valgustid, furnituurid, aksessuaarid), siis peab vaatama väljapoole, näiteks USA suunas. Kui aga klient ütleb, et „katsume ikka Eestis leiduvaga hakkama saada, sest soovin ka näiteks garantiid“, siis ütlemegi, et „nojah, mis seal ikka, saame hakkama“.
Kuidas on klientidel suhe kunstiga?
U: Ootame aega, mil klient peab iseenesest mõistetavaks, et kunst on interjööri osa. Saan aru, et inimesed on arenduste ja projekti lõppedes väga väsinud ja mõtlevad, et saaks juba ometi sisse kolida ning tagasi normaalse elurütmi juurde. Proovime kliendile ikka öelda, et ma aitan teil ilma tasuta kunstiteoseid, pilte ja raame otsida, et i-le ikka täpp peale saaks. Kuid vastu öeldakse tihti, et „kuule, tegeleme selle teemaga poole aasta pärast“. Ja niimoodi see (oluline) teema soiku jääbki.
M: Interjöörid ilma kunstita on anonüümsed, ei ole loomulikud. Ilma kunstita elamine on mõeldamatu, sinu kodu on siis nagu kataloogi maja.
Millist mõju omavad sisekujunduses lemmikloomad ja nende võimalik olemasolu?
M: Muidugi mõjutab lemmiklooma olemasolu sisearhitektuurseid ja -kujunduslikke otsuseid! Esiteks peab olema lemmiku jaoks kindel koht. Või vähemalt võiks olla. Materjalide valikuga on lemmiklooma olemasolul samuti tükk tegemist (näiteks diivanikate ja kass, puitpõrand ning suured koeraküüned). Samuti on sobivad märksõnad näiteks uste sees olevad luugid.
U: Üks huvitav näide. Ühel kliendil on suur elamine, mille avatud ruumid kipuvad kõlama. Vaip aga on hea helisummutaja ning sinna sobiks teoorias vaibad ülihästi. Seega saigi kliendile pakutud erinevaid vaipade lahendusi, mille peale klient ütles, et ei, vaip jääb ära. Miks? Sest neil on terve garaaž täis vaipasid, millele koerad on 1:0 teinud. Siin polegi midagi teha, vaibad tuleb armsa lemmiku nimel ohverdada ning otsida ruumi akustika silumiseks teisi võimalusi.
Allikas: Kaanon Kinnisvara
