Statistikaameti 2021. aasta andmed näitavad, et Eesti elanikest 53% elab kodudes, mis on ehitatud vahemikus 1961-1990. Viimasel kümnendil, ehk 2011-2019 või hiljem ehitatud kodudes elab vaid 6,71% elanikest. Osa hooneid on ka sellises tehnilises seisukorras, et täiendavad investeeringuid energiatõhususe meetmetesse teha pole mõtet – soodsam oleks ehitada uus elamu, kui renoveerimistöödesse panustada. Miks elamufondi renoveerimine ei kulge nii edukalt, kui soovitaks ning miks on mõistlikum eelistada uusarendust?
Reeglina loeme maja elueaks umbes 50 kuni 100 aastat. Kuigi see aeg tundub pikk, tuleb arvestada ka sellega, et kütte, tarbevee ja muude tehnosüsteemide kulud on maja eluea kohta suured, sest tihtipeale on 50-aastase hoone küttekuludeks kulunud rohkem, kui pool maja hinnast. Suurenevate energiahindade valguses, on oluline pöörata tähelepanu energiavajaduse vähendamisele.
Elamufondi renoveerimisel on oluline roll hoonete renoveerimisel, mis tähendab hoone renoveerimist ja energiatõhususe parandamist. Lisaks on energiatõhususe probleem tänapäeval aktuaalne mitte ainult elamufondi renoveerimise ja elanike elukvaliteedi parandamise, vaid ka toasooja hinnatõusu kontekstis. Kui uued ja kavandatavad projektid vastavad juba standardina kõrgeimatele energiatõhususe nõuetele, siis nõukogudeaegsete ja vanemate hoonete energiatõhususe parandamine võib olla tõeline väljakutse, millega kõik hakkama ei saa.
2020. aasta algusest on uute hoonete energiatõhususe miinimumnõudeks A-klassi hoone ehk liginullenergia hoone. Oluliselt rekonstrueeritavad hooned aga peavad saavutama C-klassi.
„See tähendab, et tänases olukorras pööratakse olulist tähelepanu juba hoone projekti väljatöötamisel otseselt energiatõhususe näitajatele ja nende rollile elukvaliteedi parandamisel. Praegu on suurem osa uutest hoonetest hinnatud A-klassi energiasäästlikeks hooneteks ja võimaldavad seeläbi elanikel mitte ainult energiatarbimist kontrolli all hoida, vaid säästa targalt kasutades ja oma harjumusi üle vaadates oluliselt rahalisi ressursse,“ tõi välja Bonava tegevjuht Taavi Soorm.
Pole kahtlust, et igaüks, kes seda tüüpi hoonesse kodu valib, on pikas perspektiivis võitja, kuigi esialgsed maksed võivad mujal eluasemega võrreldes tunduda suuremad. A-energiatõhususklassiga hinnatud hoonetes, mis ei vaja energiatõhususe parandamist, tuleks jälgida vaid hoone ja selle seadmete regulaarset hooldust. Lisaks madalamatele energiakuludele on A-energiaklassi kodudel teinegi eelis. Nimelt pakuvad mitmed pangad energiatõhusatele kodudele paremat kodulaenuintressi ja laenutingimusi. Mida aga teha, kui maja asub nõukogudeaegses või veelgi vanemas kortermajas?
Korterelamute halva tehnilise seisukorra üheks põhjuseks on korteriomanike mõistmatus ja teadmised mitte ainult oma kodu, vaid ka üldhoone korrashoiust. Tihtipeale on elamufondi parendamisel suurimaks takistuseks elanike huvipuudus ja arusaamatus tehtavate parenduste olulisusest.
Küll aga tasub meeles pidada, et valdava osa nõukogude ajal ehitatud hoonete puhul ei ole võimalik rakendada selliseid energiatõhususe lahendusi, mis võimaldaks hinnata A-klassiga, kuid soodsatel tingimustel on B-klass käega katsutav.
Hoone energiatõhusus on oluline elumugavuse parandaja. Sellise hoone roll tänapäeval muutub üha määravamaks nii elumugavuse parandamisel kui ka rahaliste vahendite säästmisel. Nõukogudeaegses majas elades tasub kaaluda, kas ja milliseid tegevusi saab ette võtta energiatõhususe näitajate parandamiseks. Omakorda tuleks uue kodu ostmist planeerides kindlasti mõelda, kas odavam korter nõukogudeaegses majas on tõesti pikas perspektiivis tulusam kui uus ja pisut kallim korter energiatõhusas majas.
