Möödas on ajad, paljude ekspertide hinnangul jäädavalt, mil Euroopa pankade omavahelise rahalaenamise keskmine intressimäär euribor oli negatiivne. Euribori tõus on viimase 6 kuu jooksul olnud järsk, suurt osa laenuvõtjaid ebameeldivalt üllatanud, kuid hea uudis on, et selle tõusuredeli viimased pulgad juba paistavad. Eesti Pank oma värskes prognoosis hindab, et euribori tipp peaks saabuma sügisel ja alla 4% tasemel.
Tõusu peatumise üle võiks justkui rõõmustada, aga tubli laenuvõtja jaoks tähendab ka see võimalik 4% euribori, et tema peab seda uut intressimäära maksma sellele järgnevad kuud ehk eeloleval talvel tuleb laenuvõtjatel arvestada intressidega, mida pole nähtud üle kümne aasta. Kuna enamuses laenulepingutes võib intressi muuta reeglina kaks korda aastas, siis konservatiivne laenuvõtja teeb targasti, kui ta oma 2024. aasta perekondlikku eelarvet tehes arvestab pigem selle 4% tasemel oleva euriboriga. Võib minna hästi ja euribor langeda sama kiiresti nagu 2008-2009 aastatel (5,5%-lt 1,2%-ni), aga laenulepingute loogikasse sisse kirjutatud viitaeg tähendab ikkagi seda, et vähemalt 2024 I poolaasta tuleb tasuda kõigil laenuvõtjatel pigem kõrgeid intresse.
Kas antud info põhjal on tulevik tume või hele, see oleneb igaühe vaatenurgast, sissetulekutest ja säästudest. Kellele laenukohustuse tulevik paistab sama tume nagu „Sõrmuste isandast“ tuntud Mordor, siis ei maksa siiski väga heituda. Kus on probleemid, seal on alati võimalused ja lahendused. Üks esimesi mõtteid, mida kriitilise eelarvega toimetav koduomanik võiks kaaluda, on olemasolu kodu sobivuse ja tegelike vajaduste analüüs. Selgelt liiga paljud koduomanikud on kinni kas minevikus (juba minu vanaisa elas siin!) või asukohas (Kalamajas elavad trendikad inimesed!) või mugavuses (kolimine on tüütu ja mul on palju asju!) või on end mingil neljandal moel teatud hoonesse ja asukohta ankurdanud. Kinnisvara vaadatakse tihtilugu liiga piiratult ja kitsalt, ikka kipub olema nii, et kui noor koduostja on pärit Viimsist, siis tema enda eelistus on osta esimene kodu samuti Viimsisse või piirnevasse lähikonda. Samas oleks ehk mõistlik endalt küsida, et kui töökoht on näiteks kesklinnas või laste olemasolul on lasteaed või kool samuti 10 km kaugusel kodust, siis kas kogu see transpordi korraldus on kõrget laenumakset ja ehk ka valet asukohta väärt? Seda enam, kui vähemalt Tallinnas linnavõim pigem piirab, mitte aga ei soodusta autoga liikumist.
Tegelikult annavad viimastel aastatel tõusnud kinnisvara hinnad eriti Eesti suuremates tõmbekeskustes olevatele koduomanikele rohkem võimalusi, kui nad ehk esmapilgul seda enda jaoks teadvustanud on. Ja siit tuleb välja ka tõusnud euribori nö positiivne mõju – võetud laenusumma ja intressimäär lihtsalt sunnivad endale otsima uut kinnisvara, mis on finantsiliselt optimaalne ja vastavuses nii perekondliku eelarvega kui ka tegeliku elamispinna vajadusega. Nii mõneski piirkonnas on võimalik eduka müügi korral teenida summa, millest piisab teises piirkonnas oluliselt väiksema kodulaenu võtmisest ja lisaks jääb ka veel raha üle, millest saab endale tekitada kas rahalise puhvri või hoopis investeerida.
Pikki aastaid laenuturul olnud negatiivne euribor ehk sisuliselt „tasuta“ raha võis tekitada üle oma tegelike võimete ja vajaduste elamise tunde, aga arusaam, et võõra laenuraha kasutamisel on selge hind olemas, viib loodetavasti põhjalikult läbimõeldud ostuotsuste ja finantsilise kindluse ning stabiilsuse poole.
Artikli autor: Raul Reino, Domus Kinnisvara juhatuse liige
