Kolimine ja uue elukoha võõras keskkond tekitavad koeral stressi. Oma lemmiku säästmiseks on ääretult oluline kolimine põhjalikult ette valmistada. Koera peab hakkama elukohamuutusega harjutama tükk aega enne seda, kui esimene kolimiskast saab kinni teibitud.
Kuidas siis täpsemalt koeraga kolida?
Loomaarst Aivi Org soovitab kolimisele eelnevatel nädalatel koos koeraga mitu korda uues kodus käia. „Ja see ei tohiks olla vaid läbijooksmine, et kiiresti sisse ja kiiresti välja, vaid kindlasti peab seal maha istuma. Kui inimene istub, on tema energia rahulikum. Koerale peab andma võimaluse koht üle vaadata, rahulikult ringi nuuskida. Hea on kaasa võtta mõned koera mänguasjad ja uues kohas temaga mängida. Samuti tuleks seal koera toita ning ka inimene ise võiks maha istudes midagi süüa. Kindlasti peaks sinna kaasa võtma koerale tuttava lõhnaga asja, näiteks tema teki või padja – see aitab tekitada turvatunnet ja arusaamist, et ka selles uues kohas on hea olla,“ annab loomaarst nõu.
Kui koer ei ole harjunud transpordipuuris reisima, peab teda ka sellega aegsasti harjutama. Puur tuleb hoida toas avatuna ning sinna võiks panna koera teki ja tema mänguasjad, vahel ka mõne maiuse. Enne pikemat sõitu uude elukohta tuleks teha mõned lühemad sõidud, et koer harjuks autos puuris olema.
Kolimispäeval võiks koera võimalusel kuni ärasõiduni tuttavatele hoida viia, sest mööbli ja kastide väljatassimine loob närvilise ja kiirustava õhkkonna ning see tekitab koeras suurt ärevust. Mõistlik on ka oma lemmik enne pikka sõitu toiduta jätta. „Tavaliselt taluvad koerad autosõitu hästi, aga mõni koer võib autos oksendada ja öökida,“ selgitab Org. „Sõidu ajal on hea teha aeg-ajalt peatus, panna koer rihma otsa ja käia temaga jalutamas.“
Uues elukohas tuleb esimeseks paariks-kolmeks nädalaks varuda kannatlikkust – just nii pikk on sisseelamisaeg, mil koer hakkab uut kohta vähehaaval omaks võtma. „Selle aja jooksul peaks koer olema inimesega koos nii palju kui vähegi võimalik ehk tema üksiolekuaeg peab olema nii lühike kui vähegi võimalik,“ ütleb Aivi Org. „Käige temaga hästi palju jalutamas, tegelege temaga, lubada tal enda lähedal olla. Kui on võimalik koer tööle kaasa võtta, võtke ta kaasa!“
Muidu tunneb koer end võõras kohas hüljatuna ja reedetuna, ta ei saa aru, kuhu kaob tema ülejäänud kari. Siis võivad tema käitumises ilmneda klassikalised stressi ja paanika tunnused: haukumine, ulgumine, lõhkumine, närimine, mustamine, sõnakuulmatus, ta võib ka toidust loobuda.
Aivi Org kinnitab, et koer elab energiate maailmas ja inimestena on meil võimatu ette ennustada, kas koerale meie valitud uus elukoht energeetiliselt sobib või mitte. „Mis teda häirida võib, me ei tea: kas selle koha või eelmiste elanike energia või mõni loom ümbruskonnas. Siis võib koer kippuda ära jooksma, ta ei tule kutsumise peale juurde, ta ei taha eriti kodus või aias olla, ta ei võta kuuti omaks,“ toob Org näiteks. „Lõpuks koer lepib, sest ta teeb asju nii, et inimesel oleks hea. Aga ka inimene peaks pingutama ja püüdma olla esimestel nädalatel eriti positiivne, et koer võtaks uue elukoha kergemini vastu.“
Artikli allikas: Arco Vara
