Pärast majanduskriisi kuivas suure suletud netopinnaga elamute turg kokku, samuti raskenesid laenuga ostmise võimalused. Vähenenud on ka välismaise ostjaskonna huvi siinse kallima kinnisvara vastu. Seetõttu on luksuskinnisvara ostjateks peamiselt edukad ettevõtjad, kes soovivad sellesse raha paigutada.
Luksuskinnisvaraks saab lugeda kinnisvara, mille väärtus on kas asukoha, arhitektuurse lahenduse või kasutatud viimistlusmaterjalide poolest kõvasti üle keskmise, see väljendub ka hinnas.
Turuaktiivsusest ei saa luksuskinnisvara puhul rääkida, sest konkreetseid statistilisi näitajaid välja tuua ei saa. Müügiperioodid on pikad: tõenäoliselt aasta-paar, üksikutel väga kõrge hinnaklassiga objektidel isegi kolm aastat.
Nõudlus luksuskinnisvara vastu vähenes tunduvalt aastatel 2008–2011 ja seda mitmel põhjusel.
Esiteks: kui varem sai ka kallimat kinnisvara osta eluasemelaenu või mõne muu laenutoote (kodulaen, investeerimslaen jms) toel, siis majandus- ja finantskriisi järel on finantseerimistingimused muutunud ning laenuga ostmine raskendatud. Näiteks ei pea pangad ettevõtete dividenditulu piisavalt stabiilseks tagatiseks ega nõustu igakuise sissetuleku puudumisel laenu andma, kuigi ettevõte on maksuvõimeline.
Teiseks kuivas koos kriisiga kokku suure suletud netopinnaga elamute turg, suurusehullustus leidis oma lõpu. Üle 350 m2 suletud netopinnaga üksikelamute osas on ülepakkumine juba mitmendat aastat, pakkumisel olevate elamute hulk ületab keskmise müügiperioodi vältel tehtava tehingute arvu. Ka varasemad populaarsed küttelahendused, näiteks elektriküte, kaotasid oma ebaratsionaalsuse tõttu potentsiaalsete ostjate silmis väärtuse. Need, kel on soov luksuslikuma elamu järele, sooviksid lasta selle ise rajada, ent sobilikke eksklusiivseid krunte napib.
Kolmandaks on tunduvalt vähenenud siinsest luksuskinnisvarast huvitatud välismaalaste arv. Kui varem tundsid kallima kinnisvara vastu huvi nii Lääne-, Põhja- kui ka Ida-Euroopa jõukamad inimesed, siis nüüdseks on Ukraina kriis ning Soome majanduse kehvem olukord nende ostuhuvi vähendanud, seda nii Venemaa kui ka Lääne- ja Põhja-Euroopa poolt. Välismaalased on viimastel aastatel olnud pigem müüjate hulgas.
Luksuskinnisvara turutrendid ei kattu üldisel kinnisvaraturul toimuvaga. Ostjaskond ei sõltu tööturu tingimustest ega palgatasemest, vaid pigem emotsioonidest. 99% juhtudel on luksuskinnisvara ostjateks ettevõtjaid ning sageli tehakse seda ilma laenuta, sooviga vaba raha kinnisvarasse paigutada. Nad ostavad luksuskinnisvara peamiselt ettevõtluse eesmärgil, vähemalt paberite järgi: näiteks saab Tallinna vanalinna büroopinna ostja käibemaksu tagasi. Pinna tegelik kasutusotstarve võib kujuneda siiski teiseks.
Tihti antakse ostetud pind üürile, kuid näiteks Tallinna vanalinnas on selliste tootlus väga madal. Sealsed kunagised bürood on ümber ehitatud külaliskorteriteks või lihtsalt elamispindadeks, sest vanalinn ei ole enam atraktiivne büroopindade piirkond, üheks põhjuseks on näiteks parkimiskohtade puudus.
