Hooned on üks suurimaid saasteallikaid ja kasvuhooneefekti tekitaja planeedil. Ehitus, sellega seotud töötlev tööstus ja tarneahelad tekitavad ligikaudu 40% CO2 koguheitest. Seda mõistes on paljud valdkonna ettevõtted seadnud oma äritegevuse üheks nurgakiviks kliimamõjude vähendamise, pöörates palju tähelepanu vastutustundlikule ressursside planeerimisele ja keskkonnahoiuga seotud probleemide lahendamisele. Samas on need küsimused Vene-Ukraina sõja mõjul muutunud veelgi olulisemaks, sundides otsima uusi viise ja lahendusi ning kiiresti reageerima ja kohanema, et tagada ettevõtete jätkusuutlikkus.
Jätkusuutlikkus – kõigis ehitusetappides alates hoone planeerimisest kuni kasutuselevõtuni
Peame teadma, et igal meie tegevusel on teatud mõju keskkonnale, sealhulgas asjadele, mida me alles planeerime. Ka ehituses tuleb hakata jätkusuutlikkusele pikalt mõtlema enne, kui labidas maasse pista. Näiteks on ettenägelik ettevõte juba maa ostmise ajal teinud uuringuid selle kohta, kui juurdepääsetav saab olema antud kohas ühistransport ja igapäevane infrastruktuur.
Järgmine samm on projekteerimine, mille käigus pannakse alus sellele, kui energiasäästlik saab olema hoone ning kui mugav on korteris ja ümbritsevas keskkonnas elamine. Eluruumi planeerimisel tuleb jälgida, et iga ruutmeeter oleks otstarbekalt kasutusel. Mõnikord tundub 54-ruutmeetrine läbimõeldud planeeringuga korter avaram, kui 80-ruutmeetrine mittefunktsionaalsete tubadega korter, millel on ka oluline mõju ülalpidamiskuludele. Samuti tuleb projekteerimisel arvestada sellega, kuidas hoone asukohta sobitub ning millist mõju avaldab see keskkonnale ja ümbruskonnale.
Seevastu ehitusjärgus on jätkusuutlikkuse üks olulisemaid aspekte keskkonna- ja tööohutus. „Teatavasti peetakse ehitust maailma üheks ohtlikumaks majandusharuks, sest seal töötavad inimesed kannatavad keskmiselt suurema tõenäosusega erinevates tööõnnetustes või haigestuvad kutsehaigustesse. Tööohutuse mõttes jätkusuutlik olemine tähendab sellise keskkonna ja tingimuste loomist, kus õnnetuste võimalus on minimaalne,“ märkis Agnese Gaile, elamuarendaja Bonava jätkusuutlikkuse juht Baltikumis. Sama kehtib ka keskkonnakaitse kohta. Ehituse tulemusena ei tohiks kahjustada ei naabermaatükke ega ehitusplatsil kasvavaid kaitsealuseid puid, näiteks maa-aluste tehnovõrkude paigaldamise või ümberehitamisega. Seetõttu tuleb ehitustöid planeerida ja teostada spetsialistide hoolika järelevalve all ning nii, et see mõjutaks võimalikult vähe ümbritsevate hoonete elanikke ja nende rahu. Vastupidavus kajastub ka ehituses kasutatavate materjalide valikus – need peavad olema sertifitseeritud ja usaldusväärselt tootjalt.
Suurim väljakutse on välja arvutada kogumõju keskkonnale
Jätkusuutlikkuse seisukohalt saab kõige täielikuma pildi sellest, kui palju CO2 emissioone hoonete ehitamise tulemusena tekib, viies läbi kõigi protsesside ja ressursside analüüsi. Sealhulgas on vaja ka üksikasjalikku teavet kasutatavate materjalide kliimamõjude kohta tootmisprotsessis.
Teine trend, mida mõnikord võib täheldada, on nn rohepesu ehk olukord, kus turuosalised positsioneerivad oma tooteid ja tegevust liigselt üliroheliseks ja jätkusuutlikuks, ilma et oleks mingit tegelikku õigustust. Ehitustööstuses on aga teatud viise oma jätkusuutlikkuse tõestamiseks, näiteks vastava sertifitseerimise läbiviimisega.
Kui rääkida energiatõhususest, mis peegeldab otseselt hoonete jätkusuutlikkust, siis regulatsioon ütleb, et 2020. aasta algusest on uute hoonete energiatõhususe miinimumnõudeks A-klassi hoone ehk liginullenergia hoone. Sealjuures tuleb tähele panna, et liginullenergiahoone nõutele vastamiseks peab hoonele olema paigaldatud lokaalne taastuvenergiasüsteem. Ilma lokaalset taastuvenergiat arvesse võtmata peavad kõik hooned vastama madalenergiahoone nõuetele ehk B-klassile. Oluliselt rekonstrueeritavad hooned aga peavad saavutama C-klassi.
Kõik valdkonnad ja lahendused pole aga määrustes detailsed ning seetõttu saab hoonetele lisada alternatiivseid energiatootmistehnoloogiaid. Samuti ei vähenda haljastamine, haljastatud katused, fassaadid ja rõdud mitte ainult CO2 heitkoguste kogumahtu ega paranda õhukvaliteeti, vaid annavad kliimamuutuste tõttu keskmise õhutemperatuuri tõustes hoonetele varju. Hetkel ei tasuks mõelda ainult sellele, kuidas hoida külmal perioodil hoones maksimaalset soojushulka, vaid ka sellele, kuidas vältida hoone ülekuumenemist suvel. Soojusisolatsioon on oluline nii seest kui väljast.
Kui kallis on olla jätkusuutlik ja kas tarbija on nõus selle eest maksma?
Jätkusuutlikkuse üheks suurimaks vaenlaseks on hetkel vaieldamatult geopoliitilistest protsessidest tingitud hinnatõus, mis mõjutab tuntavalt ehitusvaldkonda, mille tulemusena on kallinenud ka eluase. Lisaks on see eredalt valgustanud veel üht probleemi – lõhe kvaliteedi ja ülalpidamiskulude vahel uute ja vanade korterite segmendis. Kulude kasvades tekib küsimus, kas on mõistlik tasuda kõrgeid kommunaalmakseid eluaseme eest nõukogude ajal ehitatud, soojustamata hoones, mis nõuab küttesüsteemi vahetust või olulist parendamist, sageli ka kapitaalremonti.
Hoone energiatõhusus on oluline elumugavuse parandaja. Sellise hoone roll tänapäeval muutub üha määravamaks nii elumugavuse parandamisel kui ka rahaliste vahendite säästmisel. Nõukogudeaegses majas elades tasub kaaluda, kas ja milliseid tegevusi saab ette võtta energiatõhususe näitajate parandamiseks. Kui energiahinnad jäävad kõrgeks, võib uus korter osutuda pikemas perspektiivis ratsionaalsemaks ja targemaks valikuks, sest tuleb arvestada, et laenumakse ei ole igavene, vaid kaasnevad suhteliselt madalad ülalpidamiskulud uute hoonete kõrge energiatõhususe tõttu. Lisaks ei nõua uues projektis eluase pikka aega olulisi täiendavaid kapitaliinvesteeringuid kinnisvara parendamisse.
Jätkates sellest, kui kulukas on olla jätkusuutlik, siis mõnel juhul pole tegemist rahamahukate lahendustega. Näiteks kümme aastat tagasi oli LED-lampide hind võrreldamatult kõrgem kui täna ning sama võib öelda iga uuendusliku tehnoloogia kohta. Esialgu maksavad need kõik palju, aga arenevad väga kiiresti ja nii kui masstootmisse lähevad, muutuvad ka hinnad soodsamaks. Seetõttu ei maksa säästvate lahenduste kasutamine alati rohkem. Lisaks tuleb mõelda jätkusuutlikkusele pikemas perspektiivis: kui ostame vähem jätkusuutliku lahenduse, võime ostuhetkel vähem maksta, kuid pikas perspektiivis on hooldus ja energiatarbimine palju kallim.
Jätkusuutlikkuse algatused kui parendusvajaduse vahend
Nagu näitab Bonava kogemus, on ehitus- ja muude sektorite ettevõtetel piisavalt võimalusi oma jätkusuutlikkuse ja kliimamõjude poliitika väljatöötamiseks ja täiustamiseks. Erinevad ühinemisalgatused on selles osas suureks abiks. Üheks selliseks algatuseks on Science Based Targets, mis aitab ettevõtetel seada jätkusuutlikkuse eesmärke ja tagada, et kliimamõjude mõõtmiseks kasutatavad meetodid on teaduslikult põhjendatud. Läbi selliste algatuste pakutavate meetodite saab valgustada ka valdkondi, mida tuleks riiklikul tasandil parandada.
Mõnikord sunnivad globaalsed sündmused ettevõtteid tegutsema, kohanema ja kiiresti reageerima, et püsida oma tegevuses jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline. Venemaa invasioon Ukrainasse ning sellest tulenevad tagajärjed ja sanktsioonid tõid ühelt poolt kaasa muidugi drastilisi ja olulisi muudatusi tarneahelates ja energiaressursside maksumuses, kuid teisalt aitas see kaasa ette nähtud muudatuste kiiremale elluviimisele. Euroopa on rohelisel kursil – toimub kiirem üleminek rohelisemate energiaressursside tootmisele ja kasutamisele ning vastutustundlikumate tarneahelate ülesehitamine. Jätkusuutlikkuse algatused võivad mõnikord tunduda lühikeses perspektiivis majanduslikult kahjumlikud, kuid jätkusuutlikkus seisneb selles, kui kaua suudame ikka ja jälle tegutseda samamoodi nagu praegu, jätmata tulevastele põlvkondadele ja meie planeedile püsivaid tagajärgi.
