Hinnaralli ehitusmaterjalide turul on tekitanud olukorra, kus ärikinnisvara omanikke ähvardab alakindlustatuse risk. “Reeglina on määratud kindlustussumma ehitusaegse maksumuse järgi, mis tähendab, et vanemate hoonete puhul võivad klientide valitud kindlustussummad ja taastamisväärtused koguni mitmekordselt erineda,” sõnab Seesami varakindlustuse tootejuht Sandra Smirnova.
Statistikaameti andmetel kasvas ehitusmaterjali hind 2021. aasta kolmandas kvartalis võrreldes eelneva kvartaliga ligi 7%. Kõrvutades seda aga 2020. aasta kolmanda kvartaliga, on tõus juba 17%. “Kuigi materjali kättesaadavus ilmutab hetkel juba paranemismärke, on defitsiidi mõjutusi tunda turul ilmselt veel pikalt, mis suurendab ohtu, et paljud tänased ettevõtted seisavad silmitsi alakindlustatuse riskiga. Inflatsioon ja tööjõukulude kallinemine tähendab, et isegi kõigest aasta tagasi sõlmitud leping võib fikseeritud hüvitise summa korral juba aegunud olla,” räägib Smirnova.
Kuidas alakindlustatus tekib?
Ettevõtted erinevatest tegevusvaldkondadest võivad olla väga spetsiifiliste vajadustega. Seepärast kehtib Smirnova sõnul kõikide äriklientide puhul põhimõte, et kuna iga ettevõtte juht tunneb oma äri spetsiifikat kõige paremini, siis juriidiliste isikute puhul vastutab hoone ja selles paikneva inventari kindlustamiseks vajaliku summa väljaarvutamise eest kindlustaja ise.
„Samas uuendab enamik ettevõtteid lepinguid automaatselt, kuhu algselt kantud summad ei pruugi täna enam tegelikkusele vastata. Erilist tähelepanu tuleks täna pöörata nendele objektidele, mille ehituse ajajärk ei mahu enam viimase kümne aasta sisse – reeglina on sellisel juhul määratud kindlustussumma toonase ehitusmaksumuse järgi, kuid vastavalt kehtivale ehitushinnatasemele puudutab suurt osa neist alakindlustatuse risk. Tuues siia kõrvale hinnaralli ehitussektoris, suurendab see perioodide võrdluses ehitushindade vahet veelgi,” selgitab Smirnova.
Eksperdi sõnul puudutavad kõige markantsemad alakindlustatuse näited olukordi, kus näiteks tulekahju või muu traagilise sündmuse tõttu on hoone pea täielikult hävinud. “Kindlustusselts maksab välja kogu lepingus sätestatud maksimaalse summa, kuid kui kindlustussummad on uuendamata, võib tekkida olukord, kus kinnisvara taastamise hinnad on vahepeal 15–20% kasvanud ning klient peab tekkinud hinnavahe ise tasuma,“ märgib ta.
Kas mures peaksid olema ka erakliendid?
“Kui erinevate ärispetsiifiliste seadmete puhul on kindlustusandjal väga keeruline hinnata prognoositavat väärtust, siis eluruumide osas on see palju lihtsam. Iga kodu on loomulikult omamoodi, kuid kindlustuse jaoks on need üsnagi standardsed: elutuba koos diivani ja teleriga, magamistoad, köök… Eluruumide puhul suudame üsnagi täpselt prognoosida, mis võib ühe teatud suuruses kodu juurde kuuluda ning milline võiks olla selle taastamisväärtus,” räägib ekspert.
“Sellepärast lasub eraklientide puhul vastutus ehitushinna eest kindlustajal, sest lepingus on üldjuhul määratud eesmärgiks vara taastamine selle algsel kujul,” selgitab Smirnova ja lisab, et see põhimõtteline erinevus kindlustuslepingu sõlmimisel on ka põhjus, miks alakindlustatuse risk puudutab eelkõige ettevõtteid.
Kuidas probleemi ennetada?
Ettevõtted, kes soovivad tagada oma kinnisvara turvalisuse, peaksid olemasolevad kindlustuspoliisid üle vaatama ja veenduma, et valitud hüvitissumma on turu arengut arvestades piisav. Selleks ei pea ootama perioodi lõppemist, vaid kindlustussummat on võimalik muuta ka lepinguperioodi keskel.
„Nii uuemate kui ka vanemate objektide kindlustussumma määramisel on oluline silmas pidada ajakohast ja reaalset taastamisväärtust, millega on võimalik kahjujuhtumi tagajärjel tekkinud täishävingu korral ehitada üles samaväärne ehitis. Kuna ehitushindade järsk tõus algas eelmisel aastal, võivad varem kui 2020. aastal sõlmitud kindlustuslepingud sisaldada teatavaid riske. Õiglase hinna arvutamiseks tasub ettevõtetel teha läbi arvutus, kui palju läheks maksma kinnisvara taastamine tänasel päeval ning arvestada ka eeldatavat inflatsiooni lepinguperioodi kestel,“ annab Smirnova nõu.
