Eesti üüriturg ei väsi üllatamast ja on heitlik nagu Eesti suvi. Kui kohati tundub, et turg on kohe-kohe jõudnud järgmisele küpsusastmele, maksuraha kasvab ja regulatsioonid töötavad ning pakub kõige üldisemas mõttes rahuldust kõigile osapooltele alates Maksuametist kuni ühe koera ja kahe kassiga korterit üürida sooviva hipsterini välja, siis järgmisel hetkel on rahulolu indeks sügavas mudas, nõudlus on sama kõrge nagu Läti õlle osas ja õnnelikud on need üürihuvilised, kes suudavad rahapatakas näpus teha kiireid otsuseid.
Mis andis värvi käesoleva aasta üüriturule?
Nõudlus on jätkuvalt kõrge
Viimased viis ja rohkemgi aastat on investeeringud üürikinnisvarasse muutunud rahvusspordi laadseks tegevuseks ja peaks pakkuma üürinäljas olevale turule leevendust, kuid siiski pole see olnud piisav. Kõige ilmekamalt näitas käsoleva aasta suvi jällegi, et tõmbekeskustes on ülikoolide sisseastumiskatsete järel nõudlus tulikuum ja tudengist üürilevõtjal järelemõtlemisaega ning valikuvabadust sisuliselt ei ole. Kui midagi tundub vähegi sobivat, siis tuleb koheselt sõlmida üürileping.
Nõudlust tõstavad välismaalased
Kui kümmekond aastat tagasi oli välismaalaste osakaal Eesti üüriturul pigem marginaalne, piirdudes väheste ettevõtjate, õppejõudude, keevitajate jm töötajatega, siis täna on välismaalastest programmeerijate, ehitajate, koristajate jm hulk massiline ja tõsiseks probleemiks. Nõudlus on kõrge, aga pakkumist napib, kuna üürileandjate umbusk võõrkeelse üürniku ees lämmatab raha teenimise himu. Ühtlasi on see koht järgmiseks mikrobuumiks, kus nõudluse rahuldamiseks võivad ettevõtliku meelega inimesed tuua turule omakorda liiga palju spetsiifilist väljaüüritavat vara, mis suunatud just välismaisele sihtgrupile. Välismaalasele pinna üürimine on hetkel suur võimalus ja nutikas äriidee, aga sõltub väga palju majanduse käekäigust, poliitilistest otsustest ehk teguritest, kus üürileandjal ei jää muud üle, kui jälgida kõrvalt sündmuste arengut.
Üürimajad on tulnud, et jääda
Esimesed, mitmekümne korteriga, üürimajad on valmis saanud ja üürnikega täidetud ning veelgi rohkem projekte ootab sahtlis oma hetke. Suuremate üürimajade turg on käivitunud visalt, investorid ja ettevõtjad on selgelt ettevaatlikud ja vaatavad tähelepanelikult, kuidas läheb esimestel projektidel. Vähemalt Tallinnas on ettevalmistamisel sadade üürikorteritega täidetud projektid, mis peaksid veelgi enam pehmendama põuda üürikorterite turul. Aga nagu on näha paljude teiste segmentide pealt, siis üüriärist unistavad paljud, excelid löövad tootluse arvutamistest lausa tuld välja, kuid siiski võib arvata, et päris 100 % planeeritavatest projektidest turule ei jõua. Kõik projektid ei saa selleks rahastust, mõnel projektil tekib tasuvam äriplaan, mõni projekt jääb ootama veelgi kindlamat hetke turule sisenemiseks.
Üürileandjate võim on endiselt suur
Kuna nõudlus on piisavalt kõrge, siis üürileandjatel on valikuvabadust piisavalt ja saavad teha kokkuleppeid üürnikega, kes ei ole väga nõudlikud ega pretentsioonikad. Kui üürnik julgeb üürilepingu sõlmimisel mainida, et tagatisraha tuleks hoiustada eraldi ja selle eest talle endale intressi maksta, siis peab üürnik paraku arvestama sellega, et üürilepingut temaga ei pruugi üldsegi mitte sõlmida. Seaduses on palju punkte kirjas, mille kohta võib öelda, et need on üürniku poole kaldu, kuid paljudel juhtudel ei ole need kujunenud siiski tavapraktikas normiks nii seaduste vähese tundmise tõttu kui ka kreenis oleva nõudlus-pakkumine tagajärjel. Kui üürnik osutub liiga „targaks“, siis läheb üürileandja lihtsama vastupanu teed ja valib järjekorras seisvatest inimestest järgmise. Kui ärikinnisvaraturul on nö võitlus heade üürnike nimel väga tugev, siis eluasemeturul seda praktiliselt ei eksisteeri, kuna eestlane on valdavalt eeskujulik kodukulude eest tasuja.
Riiklikud üürimajad turgu ei mõjuta
Omaaegne sotsiaaldemokraatlik valitsuskoalitsioon planeeris helikopterilt laiali jagada 60 miljonit eurot riiklike üürimajade loomiseks. Vahetunud on valitsus ja kroonilises rahahädas olev uus koalitsioon planeerib järgmise aasta riigieelarve eelnõus üürifondi jaoks kulutada 3,6 miljonit eurot, mis kogu riigi peale pole märkimisväärne summa selleks, et tekitada kunstlikke turumoonutusi. Erasektor võib rahulikumalt hingata ja saab ise turul olevad võimalused üles korjata ja enda kasuks tööle panna.
Artikli allikas: Domus Kinnisvara
